Tallinna Tehnikaülikooli Puhkpilliorkester on alati armastanud reisida ning ka sel suvel võeti ette ühine teekond kodust kaugemale, seekord päikselisse Horvaatiasse. Reis algas 29. juuni varahommikul sealt, kus alati – ikka meie oma keldriukse eest.

Esimesed kaks päeva möödusid suuremate vahejuhtumiteta, sest peamiseks eesmärgiks oli vaid kilometraaži suurendada. Kolmanda päeva hommikul startisime Budapestist ja suundusime Hevize poole, sest seal ootas meid termaalveebasseinide kuumus. Nautisime veemõnusid, proovisime järgi mudabasseinide võlud ja võtsime muidugi ka päikest, sest ilm oli järjekordselt suurepärane. Õhtuks aga jõudsime Horvaatia pealinna Zagrebisse, kus tutvusime iseseisvalt linna vaatamisväärsustega.

Horvaatia – see on odava veini ja imeliste vaadete maa. Viimaseid nautisime Plitvice rahvuspargis, mis on teada-tuntud oma maaliliste järvede, koskede ja varjuliste metsaaluste poolest. Seal tegime ära ka veerandtunnise fitnessprogramm, sest giidi meil polnud ja seiklesime ringi omal käel. Nimelt endalegi märkamatult tegime ühe valepöörde ning sattusime metsarajale, mis teoreetiliselt oleks meid ka sihtkohta viinud, kuid otsustasime, et seda proovime järgmisel korral. Pärast seda läks tee juba libedamalt, sest olime õigele rajale tagasi jõudnud.

Neljanda päeva õhtu aga viis meid reisi sihtkohta – meie enda sõnutsi festivalipaika. Järgmised kolm ööd oli meie koduks Lanterna Apartments, mis kujutas endast tohutult suurt ala, kus oli võimalik ööbida nii korterites, kämpingutes kui ka telkides ja ühtlasi käia Aadria meres ujumas, einestada restoranides, osta kohalikelt nänni ning nautida öist õlut-veini sealsetes baarides. Selle päeva lõpuks otsustasime ka pillidelt tolmu pühkida ja enne eelseisvaid esinemisi natuke harjutada. Algas öine proov, mis kujunes omaette elamuseks. Siseruumi, kuhu me kõik kenasti mahuks, polnud saada ja nii otsustasimegi väliproovi kasuks. Selleks ajaks oli aga õues kottpime ja ainuke valgusallikas oli tänavavalgustus.

Kätte jõudis viies päev ehk reisi selgroog oli murtud. Selle päeva märksõnadeks olid rand, kohalikud linnad ja esimene esinemine. Kuni lõunani oli meile antud vaba voli ning enamus veetis selle lõunamaa päikest ja merd nautides. Hiljem külastasime Pula ja Rovinj’i linna ja õhtul ootas meid esinemine festivalipaigas. Kuigi sound check’i meil tehtud polnud ja korraldajad just selle üle just ei rõõmustanud, võttis publik meid palavalt vastu ja ülesastumine õnnestus.

Järgmine päev viis meid kohalikesse koobastesse (Baredine Jama-Grotta), kus nautisime meeldivat jahedust, saime targemaks stalaktiitide ja stalagmiitide koha pealt ning nägime kohalikke koopaelanikke salamandreid. Hiljem külastasime veel üht kohalikku linna Porecit, kuid õhtut ilmestab siiski järjekordne esinemine. Seekord toimus see Pula linnas. Kõige enne toimus pisike rongkäik, kuid kuna linnatänavad olid liiga kitsad, pidime loominguliselt lähenema ja marssisime lõpuks hanereas. Kogemus missugune! Esinemine kulges jälle kenasti ja meid sattusid kuulama ka paar eestlast, kes linna puhkama olid tulnud. Kuidas tunda ära eestlast võõras linnas? Ta laulab kaasa Apelsini laule.

Seitsmes päev – alustame koduteed. Viimased kolm päeva reisist veetsime taas bussis loksudes. Läbisime Sloveenia, Austria, Tšehhi, Poola ja Baltimaad. Viimaks terendas ka tuttav Eestimaa.

Autorid: Liina ja Kristin

Väike pildiülevaade reisist avaneb siit..